TÄIUSLIK TERVIS TAEVAST
Tagasi

ajakiri ÜKS juuli 2008

TEKST: Kerttu Soans / FOTOD: Anneli Sarapuu

Vaata otse päikesesse ja Sinu aju täitub eluenergiaga, mis tervendab sind igast tõvest ja muudab sind nii kehalt, vaimult kui ka hingelt harmooniliseks inimeseks. Sinu kehast saab sulle nii kuulelik kaaslane, et kui sa ei taha, ei pea sa talle isegi süüa andma, sest päikesevalgusest tuleb kõik eluks vajalik. Sinu vaim on nii selge ja terane, et probleemide esile kerkides näed sa juba nende lahendust, mis on kõige kasulikum sulle ja kogu maailmale. Su hing on nii tüüne, et pole olemas muret, mis saaks end sinna kinnitada.

Nii kirjeldavad päikesesse armunud inimesed oma elu pärast suhete sõlmimist selle kuuma tähega. Nii kirjeldatakse päikesejoogaga tegelejate saavutusi kirjalikes allikates. On see niisamajutt või lubavad „juhtumised elust enesest“ tõepoolest päikese imettegevasse jõudu uskuda? Kas tõesti on olemas eneseravimeetod, millega ei kaasne piiranguid ja pressinguid ja mis ometi viib täiusliku terviseni? Veelgi enam - meetod, mille õppimiseks ei ole vaja otsida õpetajat ja mille rakendamine ei maksa sentigi?

Inimese ja päikese suhted enne ja nüüd

Joogat seostatakse kindlate harjutustega kehale, teadlikumad oskavad selles näha keha ja vaimu koostööd tervise saavutamise nimel, mõned teavad, et jooga on kõikehõlmav eluviis. Päikesejooga ehk päikesesse vaatamise meetod lubab aga ainuüksi päikeseenergia õigel viisil endasse akumuleerimisel inimesele kogu eluks täiuslikku tervist ja vajalikku tarkust. Päikesejooga on vana aastatuhandeid ja arvatakse, et kunagi olid ajad, mil kõik inimesed praktiseerisid päikesejoogat, tervendades end päikesega ja elades kauem ning õnnelikumalt kui elatakse praegu. Praegu on inimese ja päikese suhted pigem halvad kui head. Valedel kellaaegadel päevitamine (kui ultraviolettkiirguse indeks on 5 ja üle selle) ning päevituskreemide nahale uhamine iga hinna eest pruuniks saamise eesmärgil tekitab suuremale osale inimestest pigem terviseprobleeme kui annab elujõudu.

Kuu aega tagasi külastas Eestit Hira Ratan Manek ehk HRM - mees, kes peab oma eluülesandeks päikesevaatamise meetodi tutvustamist kõikjal maailmas. HRM ütleb, et tänaseks juba tuhanded inimesed Indias, ka Venemaal, Bulgaarias, Ukrainas, Kreekas, Peruus, Ameerikas ja mitmel pool mujal usuvad päikesejooga tervendavasse jõusse ja praktiseerivad seda tervise parandamiseks. „See on gurudest ja õpetajatest vaba meetod,“ ütleb HRM. „See ei ole minu välja mõeldud, see on iidne meetod, mille fantastlist toimet ma olen ise kogenud ja näinud teisi inimesi kogemas. See ei maksa midagi ega nõua, et inimene oma elus midagi muudaks. Ta võib süüa nii, nagu sõi enne ja ta võib ka kasutada ravimeid nii, nagu kasutas enne. Päike tasakaalustab ise kõik inimese vajadused ja muudab tema harjumused samm-sammult tervislikemaks. See kõik tuleb valu ja vaevata.“

Päike äratab inimese aju

HRM kinnitab, et kõik probleemid inimese elus ja maailmas üldse tulenevad sellest, et me ei suuda oma aju „üles äratada“ ja kasutame vaid paari protsenti selle tegelikust potsentsiaalist. Kui mõelda, mida kõike on inimkond selle kahe protsndiga siiski suutnud korda saata, võib vaid aimata, missugused piiramatud võimalused oleksid meil siis, kui suudaksime rakendada tööle kas 20 või 50 või 100% oma ajust! HRM arvab, et tänapäeval poleks inimesel mingi küsimus elada 250-300 aastaseks. „Kui soovida olla valgustunud ja elada probleemideta pikk elu ning lahkuda siit rahumeelsel viisil, siis ainus võimalus selleks on päikesesse vaatamine,“ ütleb päikesejoogi veendunult.

Üheks suuremaks takistuseks päikesejooga kiirema levimise teel on eelarvamused, hirm, et päikesevalgus on silmadele kahjulik. „Et valgus silmi parandab, on ju tõestatud,“ ütleb HRM. „Silmade kaudu saab inimene päikesevalgusest A-vitamiini, mis on just nägemise parandamiseks väga oluline. Tuleb lihtsalt teada, millal ja kuidas päikest vaadata. Kui seda teha õigesti, on see absoluutselt kahjutu, enamgi veel - see on väga kasulik! Kellel on kae, siis selle mõju nõrgeneb, kelle on kaug- või lühinägelikkus, kana- või värvipimeduse – ka need hädad kaovad. Lisaks vaimsete kõrvalekallete taandumine, unehäirete, paanikahoogude, kurvameelsuse kadumine.“

HRM võrdleb inimese aju arvutiga. „Aju on superkompuuter, kõvaketas, mis on meie sees ja millel on kogu informatsioon, kõik vastused kõigile küsimustele,“ ütleb ta ja lisab: „Aju energiaallikaks on päike. Kui footonid sisenevad läbi silmade ajju, saavad rakud ajus rohkem energiat ja suudavad sel viisil uueneda. Teadlased on kinnitanud, et neuronite hulk ajus võib sel viisil suureneda ja ajurakud uueneda. Ajust aga algab keha suunamine. Kui me ravime oma keha, tegeleme sümptomidega, aju energiseerides jõuame aga probleemi allikani ja kõrvaldame selle.“

Iga korraga pisut kauem

Päikest on ohutu vaadata tunni aja jooksul pärast päikesetõusu ja tunni aja jooksul enne päikese loojumist. See on aeg, mil ultraviolettkiirguse indeks on kindlasti alla 2. Vaadata tuleks päikest 10 sekundi kaupa ja üks kord päevas või pool ajast hommikul ja pool õhtul. Igal järgmisel vaatamise päeval lisada vaatamisajale 10 sekundit, mitte rohkem, sest aju tuleb laadida väga aegalselt, kiirustamine võib tekitada jääkaineid ja ebamugavustunnet.

Kui mõnel päeval või nädalal päikest neil aegadel nähtavale ei ilmu, pole katki midagi. Kui päike taas end sobival ajal näitab, vaadata edasi sealt, kus vaatamine pooleli jäi: ikka 10 sekundit iga korraga juurde lisades. Eesti tingimustes kulub kogu programmi läbimiseks (s.o jõudmine 44minutilise vaatamiseni ühel päeval) 2,5 kuni 3 aastat. Päikeseküllastel maadel läheb see kiiremini: kui iga päev 10 sekundi kaupa edasi liikuda, kestab programm 9 kuud. Tulemuse kvaliteedile programmi läbimise kiirus ei mõju.

Soovitav on päikest vaadata sirgelt seistes ja paljajalu. Silmad võivad pilkuda või kissi tõmbuda. Kindlasti peaks vaataja olema lõõgastunud seisundis ning pühenduma sel ajal ainult päikesevaatamisele. Muud mõtted peaksid jääma kõrvale. See võib lugedes tunda ehk keeruline, kuid kui järk-järgult päikest vaadata, siis toimub see kõik iseenesest. Kui inimene soovib päikesesse vaatamise ajal palvetada, võib ta seda teha. Päikesevaatamise praktika on religioonivaba, niisiis jääb inimene selles just niisuguste vaimsete põhimõtete juurde nagu ta ise soovib. Et minutite ja sekundite lugemine täpne oleks, on soovitav panna taskutelefon või stopper „äratama“. Kui aeg täis, sulgegu päikesevaataja silmad ja keskendugu kolmandas- ehk ajusilmas toimuvale värvide virr-varrile. Kui see on rahunenud, avada silmad. Kui rabistada ja teha silmad lahti enne, võib mõnda aega näha tumedaid laike.

Kui mingil põhjusel ei saa kirjeldatud viisil päikest vaadata, võib seda teha istudes ja ka läbi puhta aknaklaasi. Prillid tuleb eest võtta, kontaktläätsed võivad silma jääda 

Kuigi HRM toonitab, et tema ei ole päikesevaatamise meetodi looja, saab siiski öelda, et ta on selle taasavastaja ja tänapäevastaja. Katse-eksituse meetodil iseenda peal on ta pannud kokku programmi, mille võib jaotada kolme ossa ja mida võib ka praktiseerida kas terve programmina või piirduda ühe või kahe osaga. Vastavalt enesetundele võib päikese vaatamist jätkata ka siis, kui terve programm on läbitud, kuid siis juba pigem sellega kaasneva naudingu kui vajaduse tõttu, sest tegemist on ühekordse ettevõtmisega, mille tulemused jäävad inimesele eluks ajaks. HRMi järgi toimuvad selged muudatused iga kolme kuu järel, mistõttu on ka praktika osad just nii seatud: 0-3 kuud; 3-6 kuud ja 6-9 kuud. Kes läbib terve programmi ja vaatab päikest järjest 44 minutit on lisaks heale tervisele, vaimsele ning hingelisele tasakaalule ületanud ka näljatunde ja võib soovi korral üle minna päikesetoidule.

 

Päikesegurmaan

Milda Maria Trinskyte,

joogaõpetaja

Otsisin teavet meetoditest, mille abil inimene saab ise parandada oma nägemist ja  sattusin HRMi koduleheküljele ning armusin päikesejoogasse kohe. Olen vaadanud päikest täisaja: 44 minutit järjest. Loobusin prillidest, mida kandsin 40 aastat. Et saaksin päikest vaadata ka ajal, mil Eestis seda peaaegu pole, võtsin ette ümbermaailmareisi. Ka teisi joogaalaseid koolitusi läbides vaatasin päikest Ameerikas, Austraalias ja Indias. Kokku läbisin päikest „jälitades“ 31 636 miili ja mul õnnestus programm läbida ühe aastaga. Iga päikesetõus ja – loojang on eriline, mis teeb päikesevaatamise ka esteetiliselt ülinauditavaks. Samuti kaasneb sellega ainulaadne sisemine vaikus, meditatiivne kõiksusele suunatud tänutunne. Minu energiavarud on täienenud, olen muutunud tasakaalukamaks ja pole mingit küsimust ebaolulised asjad endal peast pühkida. Kasutan ka päikeseenergiseeritud vett: joon seda ja vahel ka pesen ennast sellega, kastan selle veega oma lilli ja pakun päikesevett ka kassile. Kavatsen programmi lisada liivapeal käimise. On väga oluline, et inimene võtab ise endale vastutuse oma tervisliku seisundi eest ja päikesejoogas just see toimubki. Arvan, et see on parim enesetervendamise meetod ja lisan selle õpetuse ka enda joogakoolituse kavva.