Autor: Krista Dudarenko

 MEELEPARANDUSE LÄTETEL

EELLUGU

Ühel esmaspäevahommikul ärkan totaalses motivatsioonipuuduses. Tunnen, et voodist tõusta ei jaksa, ei viitsi, ei suuda. Väljavaade eesootavast töönädalast näib talumatu, abikaasa poole ei taha vaadatagi. Kõik on tavaline, ühesõnaga väljakannatamatu. Peavalu on sobiv ettekääne võtta haigusleht ja jääda koju. Kummalisel kombel ei vähene tahtmatus midagi teha sedakorda isegi tundidepikkuse lakkevahtimise järel. Tuleb midagi ette võtta. Sõbranna, kellega asju arutan soovitab ravi Silva meetodil ning räägib kursusest, kus harjutatakse lõdvestumist ja õiget hingamist, tugevdatakse kujutlusvõimet ning tasakaalustatakse tundeelu. Kõige selle tulemus peaks olema parem tervis ja rõõmsam meel.

Sõbranna teab isegi seda, et meetodi välja töötanud José Silva (1914-1999) katsed näitasid, et meetod aitab muuhulgas ka parandada mälu ja arendab intuitiivsust. Samas on Silva meetod palju enamat kui traditsiooniline meditatsioon.

Selle targa jutu peale otsustangi, minustki peab saama silvalane.

Otsustan oma tervisehäda ise diagnoosida, niisiis pealkirjastan ta moodsalt – depressioon -, ning kurdan muret sõbrannale. Tema soovitab raviks Silva meetodit

Silva meetod Eestis

Leedulanna Milda Maria Trinskyte on üks kolmest Silva meetodi koolitajast Eestis. Eestis on ta elanud kolmkümmend aastat, kunstiajaloolaseks õppinuna on ta ka kunstivallas tegutsenud. Hetkel harrastab ja õpetab ta joogavõimlemist (juba 22 aastat!), annab veda kunsti tunde (keskendub loomisele, mis tuleneb igaühe sisemaailmast) ning Silva meetodi kursusi. Viiendat aastat käib kord kuus koos Silva klubi. Maailmas on silvalasi juba 15 miljonit.

Proua Trinskyte jätab esimesest pilgust rahusisendava ja harmoonilise mulje. Ta on tolerantne ja usaldusväärne: nõnda ei häbene keegi esmapilgul ehk võhiklikke või endale rumalavõitu tunduvaid pärimisi esitada. Nii mõndagi uut teemalõiku sisse juhatades on tal jutustada mõni ere näide oma elust, äpardustest ja õnnestumistest, tagasilöökidest ja edusammudest. Tasahaaval sünnib õpilasteski veendumus, et kõige paremini oskab end aidata just nimelt iga inimene ise.

Kursust alustades ütleb õpetaja, et usub siiralt: kui miski elus ei lähe soovi järgi, on see meile ikkagi parim variant. Tuleb vaid õppida end häälestama positiivsele.


Kõhklev algus ja 30-sekundine ime

Esimese süvenemisharjutuse eel võtab vana hirm taas võimust. Minusugusele konservatiivsele väikekodanlasele on igasugune mediteerimine seni üksnes võõristust tekitanud. Äkki on tegu mingi posimisega? Viiakse hüpnoosi, tehakse hookus-pookust, mõjutatakse teadmata suunas ja pärast ei tunne isegi end ära, lähedastest rääkimata. Meenuvadki juhtumid, kuidas kellelgi... Võtan nõuks olla valvas, mitte alluda mis tahes survele ning jääda kõige kiuste ikkagi ärkvele, maksku mis maksab.

Õpetaja hakkab lugema alanevas järjekorras numbreid, mis aitavad kehal, ajul ja närvisüsteemil lõõgastuda. Suurimaks üllatuseks kuulen teda ütlevat, et kontrollime jätkuvalt kõiki oma aistinguid, ning hakkangi vaikselt rahunema. Pea vajub tonksti! rinnale ning kui igaühel palutakse ennast kujutleda kindlasse lemmiklõdvestuskohta, täidab mind üleni soe voog. Tunnen, kuidas suunurgad iseenesest õles-poole tõusevad: äkitsi olen jõudnud tuhandete kilomeetrite kaugusele: paika, kus millalgi olin nii õnnelik, tasakaalus ja rahul, et see näis siis lausa uskumatu.

Kui uuesti silmad avame, küsitakse meilt, kui kaua arvame end oma ideaalpaigas viibinud olevat: pool tundi, veerand? Õpetaja naeratab kavalalt ja lausub: tegelikult 30 sekundit... Sellest väikesest imest algavad paljud teised.

Unista efektiivselt!

Harjutused, mida kursuse vältel (ja soovitavalt hiljem iseseisvalt) tehakse, on õigupoolest lõdvestusmeetodid. Ja efektiivse unistamise juhendid. Harjutusi tehakse suletud silmadega, suurema kogemuse korral ka avasilmi. Assotsiatsioonitehnika põhjal õpib meel alanevaid numbreid samastama kasvava lõõgastumistundega. Lõdvestunult palutakse anda endale sõnalisi juhendeid või tekitada kujutluspilte. Seanss lõpeb õigetpidi (õhest viieni) numbrite lugemisega, positiivsete juhtnööride andmisega iseendale ning silmade avamise-gs. Näib lihtne?

Kõige taga on mehhanism, mis annab keha lõdvestumisel ka psüühikale võimaluse pingetest vabaneda. See omakorda aeglustab aju biovoolude sagedust ja tõstab parema ajupoolkera aktiivsuse samale tasemele vasakuga. Kui mõlemad ajupoolkerad on tegevuses, on võimalik teadlikult ja eesmärgipäraselt meelt programmeerida,

Võime parandada oma kujutlusvõimet ja mälu, arendada positiivset vaimset hoiakut, tugevdada loomulikku intuitsiooni, vabaneda eitavatest mõtetest ja suhtumistest.

Vaimne suurpuhastus ei tee paha

Kas pole meie kõnepruuk tihti negatiivse enesesisenduse hävitav keeris? “Mul läheb kops üle maksa!” ütleme pahameelega. Ebameeldivat inimest kohates lausume: “Ma ei seedi teda!”, kellegi edusamme kõrvalt jälgides poetame kõveralt: “Ma suren kadedusest!” Nii loome iseendale hoopis vastupidiseid sisendusi, kujutluspilte, mille teostamist tegelikult ei soovi. Halbade mõtete adressaat seejuures kahju ei kannata.

Täna oleme see ja saame elult seda, millest ja kuidas mõtlesime kümne või koguni kahekümne aasta eest. Ebaõnn ja vilets tervis tulenevad paljuski negatiivsest mõtlemisest, millele järgneb hirm tuleviku ees ja süütunne mineviku pärast. Stress, unehäired, väsimus, tähelepanu hulgub sihitult ringi, see omakorda kutsub esile eksimusi ja äpardusi ning langetaksegi depressiooni. Näib turvaline ja mugav klammerduda harjumuspärase ellusuhtumise ja –mallide külge ning käituda vanamoodi, süüdistades ebaõnnestumistes valitsust, sugulasi, ülemust ja ilma.

Seevastu heakskiitval lainel püsides mõtleme mõtteid, mille ise oleme valinud, ilma sundmõtete virvarrita, püüeldes salamisi oma unistuste ja eesmärkide poole. Juhiks on motivatsioon, millega kaasnevad teovõime ja lootusrikkus. Et vaim püsiks terve, tuleks juba täna asendada läbini eitavad väljendid elutervematega. “Olen terve ja valitsen kõiki olukordi, mul läheb aina paremini” – sel moel keskendume mõtlema vastavalt soovidele. Olukord hakkab märkamatult muutuma ja ühtäkki võime veenduda, et igaüks ongi oma õnne sepp.
.

Tagasi reaalsesse ellu

Veel samal õhtul, naastes õhevil ja õnnelikuna kursuselt, põrkan kokku esimese komistuskiviga teadmiste ellurakendamisel. Üritades rääkida väikestest saavutustest enesearendamise teel, kohtan vastuseks abikaasa skepsist. Ta ei naera mind päris välja, ent on nii palju eelarvamuste kütkes, et mind sisseharjunud käitumismudelitega rööpast välja lüüa. Hetkeks näib, et kõik on jälle endine: sõnale järgneb teine, üks vihastab, teine solvub...kuid siis otsustan teisiti toimida. Lähen momendiks teise tuppa, löön sõrmega nipsu, lõdvestun ning keeldun laskumast halbade mõtete kaasakiskuvasse keerisesse. Huvitav küll, aga nipp toimib laitmatult. Suudan sissejuurdunud mõttemallid kohe meeldivamate tundmustega asendada. Olen taas teise tuppa minnes üdini heatahtlik, niisiis lepime viivitamatult ära. Järgmisel hommikul ütleb abikaasa mulle kauneimad sõnad, mis maailmas leiduvad. Ma ei mäletagi, millal ta seda viimati tegi..